Mõneks ajaks tagasi

Ka Brittanyl tekkis võimalus mõneks ajaks Tree Hilli tagasi tulla, kuigi seda vaid üheks nädalaks. Neiu poleks seda isegi oodanud, aga otsustas sellest võimalusest kinni haarata. Palju sa ikka selliseid võimalusi saad? Samas on New York muidu nii tagasihoidlikku ja rahulikku Brittanyt ikka täielikult muutnud, ilmselt on asi uutes sõprades ja seltskonnas. Ta on palju lõbusam ja enesekindlam, naudib elu rohkem, lõbutseb...ja ka flirdib, kui keegi talle tõesti väga meeldib. Ta on oma elu New Yorgis vägagi nautinud, kuid kuna Brit peab Tree Hilli endiselt oma koduks, igatses ta ära olles ka seda väikest linnakest. Ta oli juba teist päeva Tree Hillis ning kuna eile oli ta pikast lennust väsinud, otsustas ta täna oma jalutuskäigu ette võtta. Äkki tuli neiul aga mõte - mängiks õige piljardit. Ta kõndis natuke edasi, kuni piljardisaalini jõudis, ja astus sisse. Päevasel ajal polnud seal palju rahvast, kuid ühe piljardilaua juures istus üks mees. Naine sammus naeratades tema poole. ,,Teeks ühe mängu?" küsis ta sellelt võluvalt härralt.

OT: Kaleph

Istus ja lahendas sudokut ajalehes, mis hommikul tema ukse ette heidetud oli, aga mida ta lugeda polnud jõudnud. Ikka mingid relvarahutused, keegi kritiseerib avalikku ühiskonda, poliitika on nagu poliitika kunagi... Koomiksid tundusid praegu väga meeldiva vaheldusena - hea ja lihtne aru saada, ei mingit sügavat ja katastroofilist mõju, ning sudoku kujutas endast lihtsalt meeldivat ajuraginat vahelduseks kõigele sellele, mis väljaspool toimub. Kuulnud aga kellegi häält, tõstis mees ajalehelt pilgu, tunnistades enda juures seisvat neidu. Pealtnäha keskkooliealine, ehk natuke vanem... "Minugipoolest," nõustus mees peale mõnesekundilist mõttepausi, kui pastaka käest pani ja, ajalehe oma üleõlakotti surunud, püsti tõusis. Portfellid on liiga ranged, oli ta leidnud, kui selle koti ühest Londoni poest ostis. "Millise laua võtame? Valikut on uhkelt," viipas Ben peaaegu tühjale saalile, kus vaid üks laud kasutuses oli.

Brittany näol püsis muie. ,,Võtame selle tühja siis," arvas ta. ,,Selle, mis sinu poole jääb," vastas noor naine, osutades hetkeks peaga tühjale lauale, mis mehe juurde jäi. Olles sujuvalt 'sina' peale üle läinud, leidis Brit, et oleks vist viisakas oma nimi ka öelda. ,,Brittany," lausus ta nagu muuseas ning haaras omale juba kii.

Nad polnud isegi "teie" juurde jõudnud, aga see selleks. "Kaleph," tutvustas Kaleph end, kui seina äärest kii valis. Tema piljardimängijastaaž polnud just muljetavaldav, aga nii mõnedki soolased löögid suutis ta teha küll ja kiid valides mõõtis neid pika pilguga nagu kohtunik iludusvõistlusel hobuseid. "Sina lööd lahti?" küsis mees, kui kuulid tõi ja need paika sättis, rihtides valge ja värvilised täpselt samale joonele. "Või löön mina?"

"Meeldiv tutvuda, Kaleph," lausus Brittany naeratades. Temagi polnud ammu piljardit mänginud, aga kui ta ühe korraliku löögi ka tegi, oli see pigem õnnelik juhus. See aga polnudki nii tähtis, tähtis oli see, et oleks lõbus. "Ladies first," lausus Brit muiates ning piljardilaua kohale kummardudes sihtis ta hoolikalt enne, kui ühe täpse ja kõva löögi tegi, mis kaks palli üksteise järel auku ja ülejäänud mööda piljardilauda laiali paiskas. "Pole paha," lausus ta rahulolevalt.

Täpselt nii. Pole paha. Nüüd aga oli Kalephi kord, sest kaks kuuli, mis laua aukudesse veerenud olid, kandsid eri sümboolikat, mis tähendas, et kui esimesena sisse läinud triibuline kuul oli Brittany oma - esimesena ikkagi, Brittany löögist takkapihta -, siis oli teine, triibulisele järgnenud ühevärviline, tema oma, ja see peaks talle andma õiguse järgmise löögi sooritada. Ta polnud sada protsenti kindel, kas mäletas reegleid õigesti, aga kuna tegemist polnud turniiri, vaid ajaviiteks kõksitud mänguga, siis võis reegleid pisut enda tahtmist mööda mudida. Kummardunud laua kohale, rihtis mees nurga õigeks ja andis ühele ühevärvilisele kuulile tubli kõksu, mille tulemusel see... kohe üldse mitte auku ei veerenud. "Roostes olen," sõnas Ben end taas sirgu ajades, näol lõbus muie.

Brittanyl oli nendest reeglitest täiesti kama kaks, aga isegi, kui ta hea löögi võis esialgu teha, ei muutnud miski asjaolu, et nüüd oli Kalephi kord. See oli loogiline, eriti, kui nad mängivadki hetkel kahekesi. Tema näol püsis samuti lõbustatud muie ja kuulda oli ehk vaikset naerugi, kui mees oma kuuli auku ei saanud. "Teed veel mõned löögid, saad käppa," lausus ta lõbustatult Kalephile ning sammus laua teise otsa, et sealt oma järgmine löök teha.

Ei saanud Brittanygi seda sihitud kuuli auku. Neiu sõnu kuuldes heitis Kaleph temakesele muigvel pilgu. "Ah et muna õpetab kana, mis?" lausus ta lõbusalt, kui ümber piljardilaua kõndis, arvestades välja nurki ja vahemaid, kuidas oleks kavalam oma kuuli lüüa, et selle suguvendi aukudesse kõmmutada. Justkui Brittany sõnade täpsustuseks - ei mingit "mõnda lööki" - rihtis ta ühe oma kuulidest auku. Haa. Järgmine löök oli tema päralt. See ei õnnestunud kõll nii hästi, aga õige natuke jäi puudu, et järjekordne ühevärviline kera oleks kõige täiega laua nurka kadunud. Kui ükskõik missugune kuul peaks seda vaid riivama, on see sees.

Brittany naeris kergelt. "Äh, ma üritasin sind niisama lohutada, aga näed...tuleb välja, et piljard on puhtalt õnnemäng," lausus näitsik muigega. See tegi talle veel enam nalja, et nüüd sai Kaleph ühe kuuli auku ka. Järgmiseks üritas Brit samuti mehe taktikat rakendada, kuid nüüd sai ta auku ühe sinise kuuli, mille järel läks kohe ka valge, ilma numbrita kuul. "Daaaaamn," vandus ta, kui valge kuuli sisse oli löönud ja pöördus siis, nagu muuseas, Kalephi poole. "Mis sa hiljem teed?" küsis ta mehelt.

"Õnne on siin tõesti vaja, aga ainult õnnega läbi ei aja," vastas Kaleph veendunult. "Ilma vastavate teadmisteta võibki jääda kuule kõksima." Sirutanud käe, noppis ta valge kuuli august ja veeretas seda käes, kuna Brittany just küsimuse esitanud oli. Mida ta hiljem teeb? Iseenesest oli olnud mõte koolimajja minna ja pisut tööd teha, näiteks oma tunde ette valmistada, kuni valvur ta välja viskab. Aga ta ei öelnud seda. Neiu küsimus oli hetkeolukorda arvestades õige pisut veider, vähemalt tema jaoks, aga ehk oli see neidise jaoks sama igapäevane nagu päikesetõus ja -loojang... "Ma ei tea," vastas mees lõpuks, kui valge kuuli laual endale soodsasse kohta asetas. "Pole mõelnud."